Anu Valing

Mõeldes Männiku karjäärile ei keri silme ette tavaliselt midagi head. Ikka meenuvad jutud “betoonkingadega ujujatest”, “vette jäänud uisutajatest” ja veel palju ebameeldivat. Seda saagat ümber lükata aitas sõber Ken, kes sukeldumiskeskuses väga ilmekalt kiitis oma Männkiku karjääris veedetud veealust tunnikest. Kuna kirjeldused tundusid nii uskumatud, siis otsustasime Angelika, Anti ja Keniga viimase väiteid koos kontrollima minna. Ken juhatas meid tohutus karjäärikompleksis õige loiguni, kus kõik need paljukiidetud imed aset pidid leidma.

Ilm oli selle suve üks parimaid, lõõskav päikeseline õhtupoolik, mis tekitas kihku lausa ilma kalipsota vette minna. Kuulates aga Keni, tuli uskuma jääda, et karjääri põhi on kui tohutute mõõtmetega kartulipõld, kus vagude vahel, 9 meetri sügavusel, on vesi üsna jahe. Külma vee tekitavab tõenäoliselt sügavikest sisse tulev põhja- või allikavesi.

Vette minnes avanes tõesti omapärane vaade. Tänu päikselisele ilmale ja heale nähtavusele võis karjääris tunda end kui väga mägisel maastikul ringi uitajana, mäe harjal vee sügavus 4 meetrit, orgudes 9 meetrit – tõesti nagu kordades suurendatud kartulivagude vahel, kord üles, kord alla ujumas. Ja kaua ei tulnud oodata ka “vesikartuleid”, mida Ken meile varasemalt oli püüdnud kirjeldada ja mis tegelikult olid ka selleks magnetiks, mida Männikule vaatama läksime. Karjääri põhi oli nende kartulilaadsete moodustistega laiguti lausa kaetud (kartulite mõõtmed kahjuks ei olnud vagude mõõtmetega proprtsioonis) ja lähemal vaatlusel meenutasid need kuju, suuruse ja värvuse poolest siiski rohkem viinamarju. Uurisime, uudistasime ja pildistasime igast asendist neid imelikke leide ja korjasime mõned ka purgiga kaasa, et sõpradelt merebioloogidelt lahendust küsida.

Ja arvake ära, kes või mis on need rohelised viinamarju meenutavad kuulid. See on üks liik sinivetikaid! Perkonnast Nostoc ja neid kutsutakse järveploomideks. Siinkohal püüan kõiki ujujaid ja sukeldujaid siiski rahustada – uurides nende “vesikartulite” tausta, sain üsna palju teada ka sinivetikatest. Ja üldlevinud arvamus, et kui kuuled sõna sinivetikas, siis seostad seda automaatselt mürgise vetikaga, ei pea paika. Vähemalt nende järveploomide puhul võin omast kogemusest ja julgelt öelda, nad suhtusid meisse sõbralikult, ei mingit “mürgitamist”. Igaks juhuk ütlen juurde, et vaatamata viinamarja välimusele ja nimetusele järveploom me neid hambaga ei katsunud ja seetõttu seda, kuidas nad maitsevad ja kui mürgised nad söömisel võivad olla, ei tea öelda. Aga sukeldumise ajal silmale pakuvad nad täit ilu ja väga omapärast vaatepilti!

Kui vaevled kuivuses ja soovid peale tööpäeva lõppu üht lõõgastavat veealust tunnikest, siis Männiku karjäär on linnale lähim ja täiesti arvestatav sukeldumispaik. Seal on tõesti mida vaadata ja avastada. Lisaks eelpool mainitud mägisele põhjareljeefile, suurele hulgale järveploomidele, on karjääri põhi osalikselt kaetud väga erinevate veetaimedega, mille vahel elutsevad tohutud tillukeste kalade parved. Neile lisaks ka haugid ja ahvenad. Soovitan oma silmaga kaema minna!

Sinivetika huvilistele väike kokkuvõte ajakirajs Eesti Loodus ilmunud artiklist – Nähtamatu mitmekesisus. Sinivetikad ja algloomad.
Artikli autoriteks: Reet Laugaste, Priit Zingel ja Ingmar Ott. 

Sinivetikaid on maailmas hinnaguliselt umbes 2000 – 2500 liiki. Ka Eestis on mitmekesine sinivetikafloora. Meie tuntuima algoloogi Erich Kuke hinnangul on Eestis 375 sinivetikaliiki. Enamik neist on paljale silmale nähtamatud, kuid hulganisti koos võivad moodustada ka nähtavaid kogumikke. Arvatavasti on iga supleja tähele pannud vees hõljuvaid sinakasrohelisi paarimillimeetrise läbimõõduga kägarikke. Need on sinivetika kolooniad, mis koosnevad sadadest väga tillukestest rakkudest. Suurimad koloonialised liigid võivad olla paarikümne sentimeetrise läbimõõduga, nagu ülepannikoogid. On ka päris üherakulisi sinivetikaid, mille raku läbimõõt on alla kahe mikromeetri.

Teine äärmus (need pallikesed, mis meie Männiku karjäärist leidsime) on mitmesentimeetrise läbimõõduga pilvvetika (Nostoc) kolooniad. Ühte liiki kutsutakse eesti keeles järveploomiks ja suuremad neist ongi ploomi mõõtmetega. Suuremal osal koloonialistest ja niitjatest vormidest on raku sees gaasivakuoolid, proteiinist seinaga õõnsused, mis lasevad läbi rakumahla gaase, kuid vedelikku mitte. Need vähendavad vetika kaalu, hoiavad teda veekihis hõljuvana ja annavad ka võimaluse vees üles-alla liikuda ning sobivaid tingimusi otsida.

Foto: Eesti Mereinstituut

Pildidl 200 korda suurendatud läbilõige järvelpoomist.

Kurikuulsad on mõned sinivetikad aga mürkide eritamise tõttu. Mürke toodab 40 liiki sinivetikaid. Nende liikide leidumine ei tähenda aga, et vesi peab olema tingimata mürgine. Nagu bakteritel tavaline, võib iga liik moodustada füsioloogiliselt erinevaid tüvesid, mis saavad kergesti üksteiseks muutuda. Seetõttu võib õitsengu laigus ühes osas mürk esineda, teises mitte. Enamasti hakkab mürk vette eralduma vetikate lagunemisel, mõnikord juba veeõitsengu kõrgajal. Vetikamürke on kahesuguseid: närvi- ja maksamürgid. Närvimürgid peatavad signaali leviku ühelt närvirakult teisele ning surm võib saabuda näiteks hingamislihaste krampide tõttu. Maksamürkide kahjustuste tunnuseks on nõrkus, kõhulahtisus ja külmavärinad; pikaajalise mõju puhul maks kärbub.

Üsna palju andmeid on sinivetikarikka vee joomise kurbadest tagajärgedest kariloomadele. Õnneks inimesed sellist vetikasuppi tavaliselt ei joo. Kui joogivett võetakse mõnest niisugusest järvest nagu meil Ülemiste, peab vee mürgisust aga pidevalt kontrollima, et lahustunud mürgid läbi filtri inimesteni ei jõuaks. Eestis on teada paar juhtumit, kus kariloomad võisid hukkuda vetikate tõttu. Rohkem on kuulda suplejate ebameeldivustest, kel nahk on kupla läinud ja sügelema hakanud.