Peaosas: Anti
Kõrvalosades: kari kajakaid, lest 1, angerjas alias emakala, lest 2

14.07.08
Keril nett täitsa olemas. Ãœheksa paiku jäeti mind siis päris üksi siia. Kuna olin läbimärg, siis esimesed tunnid möödusidki ennast üles soojendades ja asju lahti pakkides ning kuivatades. Hüper-super ülikõva “veekindel” kott oli natuke siiski läbi lasknud ja selles olnud asjad kergelt niiskeks teinud. Praeguseks on need aga juba kuivad. Midagi muud ei jõudnudki täna ette võtta. Joon küünlavalgel veini, et tähistada oma õnnelikku kohalejõudmist. Tunne on fantastiline. Vaatasin köögi aknast välja ja hetkega valdas selline tunne, et ei tahagi siit enam ära minna…
Kuna minu jaoks oli tegemist esimese korraga olla väikse paadiga merel, siis ei teadnud mida oodata. Ilm tundus päris kole: pilves, tuuline ja vihmane. Kerge ärevus kuid ka põnevus olid hinges. Alguses valmistas paadisõit pettumuse- kõle tuul ja teravad vihmapiisad peksmas vastu nägu nii koledasti, et ei saanud silmigi lahti hoida, mõne aja pärast hakkasin seda aga hoopis nautima. Üli kaiff kui paat üle laine lendab ja järgmisesse maandudes vesi üle pea pritsib, kastes sind üleni märjaks. Minule, maarotile, oli see Elamus.
Randumine oli samuti omaette ooper. Peep trussikute väel vees kakerdamas, üritades köiega libedaid kive mööda kaldani jõuda, Adukas aeruga möllamas, et paati kivide vastu põrkumast hoida. Saades lõpuks ennast ankrusse, tuli minulgi munadeni vette karata ja kaldale sumada. Sõrmed olid külmast nii kanged, et võttis kõva pool tundi enne kui need normaalselt funktsioneerima hakkasid. Aga sellegi poolest oli kõik ülicool!
Siiamaani on kõik superlahe olnud, kuid kindlasti läheb järjest üha paremaks:o))
 
15.07.08
Ärkasin poole kaheksast, sest päike säras juba kõrgel taevas. Tunne imeline. Ei kajakate kisa ega lainete loks seganud mu und vaid hoopis lõõgastasid, lausa hüpnotiseerisid. Kuna põhjas silmapiiril paistsid tumedad pilved, siis otsustasin, kuniks veel ilma on, kohe väikse jalutuskäigu teha ja saarega lähemalt tuttavaks saada. Esimene kord ju Keril.
Lõuna paiku käisin põhjakaldal snorkeldamas. Ujusin kogu ranna läbi. Lõuna poole ei saanud minna, sest seal laine liiga suur.
Peale seda kohe sukelduma.
Vee all… Vette läksin Keri Perssest, nagu Peep seda nimetas, ehk siis kagupoolsest tipust ja panin kohe sajaga Soome poole ajama(N). Esimesed 100m ainult kivid ja vetikad, aga siis hakkas põnevamaks minema. Mingid uuristused savis nagu sipelgapesadelgi puude sees- vist vesisipelgad siis. Sügavust umbes 6-7 meetrit. 8 meetri peal hakkasid laiguti veealused kartulipõllud: väiksed liivased lapikesed ja põhi justkui kartulimaa. Vagude vahel, nagu umbrohi, vetikad hulpimas. Kartul ise ei olnud veel tärganud või olid merisead need nahka pistnud. Merisead elavad looduses tegelikult vees, muidu neid ei nimetataks ju Merisigadeks. Loogiline, eks! 8 meetri peal sattusin ühe õnnetu lestaga kokku. Vahtis kohe nurga tagant vastu, kui ümber suure kivi ujusin. Ise oli loll, et kohe minema ei tõmmanud. Ulpisin vaikselt tast üle, võtsin noa ja hiilisin selja tagant ligi ning nii vääritult löödigi talle kohe see nuga ka selga. Muidugi tekkis momentaalselt hasart ja uusi ohvreid otsima. Kohe ei tulnud selle peale, et seal samas tiirutama hakata ja vist seetõttu rohkem kedagi ei leidnudki. Ainult uimaseid kalapoegi, kes kivide najal kõht ülespidi vist surma ootasid. Või mängisid lihtsalt surnut? Ei teagi, kes nad olid. Pakuks et angerjad. Ãœks vingerdas kui uss. Keegi väitis, et emakalad, aga vahet pole: praeguseks on nad juba surnud. Tagasi tulles panin suunast natuke mööda- liiga itta ja kuna ei viitsinud 5 meetri sügavusel 100 meetrit järjest neid igavaid vetikaid täis kive vahtida, siis tulin pinnale ära. Jube pikalt tuli ulpida, enne kui kaldani jõudsin. Jalad võttis ikka päris läbi. No enne sai 500 meetrit snorgeldatud ka ju. Lest võrgus seega kokkuvõttes võib rahule jääda. Järgmine kord tahaks saare lõunaküljele minna, aga seal lained nii suured ja kivid tobedalt ümarad ning libedad, et raske vettegi saada. Loodan, et tuul vaibub.
Õhtupoolikul lugesin natuke, sest lausa kaks kuud ei ole saanud mahti, et paari raamatuga lõpule jõuda. Poole kümnest läksin taas saarele hulkuma. Sain korraga nautida nii päikeseloojangut kui kuutõusu. Päike, langenuna madalatesse pilvedesse, piilus nende vahelt nii erkroosana või lausa lillana, mida ei oskaks uneski näha. Head kaadrid sain.
Peale seda taas ninapidi raamatusse ja alles ühe paiku keerasin ennast kerra ära. 
 
16.07
Ärkasin alles peale kümmet, kuna eelmisel õhtu sai pikalt üleval oldud. Hommikvõimlemise raames tegin saarele joostes ringi peale. Aega ei võtnud ja distantsi ka täpselt ei tea, aga see polegi oluline. Ettevõtmine ise oli piisavalt ekstreemne. Midagi erilist nii kehale kui vaimule. Füüsiliselt eriline selles mõttes, et taolist lonkimist nagu siledal teel ei saanud olla, tuli aina hüpata kivilt kivile. Pikemad õhulennud küündisid mõne meetrini nii horisontaalis kui vertikaalis. Samal ajal, murdosa sekundi jooksul, tuli aga kiiresti vaadelda, analüüsida ja otsustada, kuhu kivile jalg järgmisena panna, et mitte konte murda. Pidin visuaalselt kindlaks tegema, kas iga järgmine kivi ei ole liiga libe ja ikka piisavalt kindlalt paigal, et mitte libastuda ning kohe kiiresti võtma vastu otsuse, kas astuda või mitte. Karm!
Peale jooksu kätekõverdused ja kõhulihased ning siis ujuma. Samal ajal lähenes saarele üks purjekas. Ei tea mida nad küll mõelda võisid, kui kiikrist üksikul saarel kivide vahel laintes paljast meest sulistamas nägid. Igatahes paat keeras varsti otsa ringi ja tõmbas Tallinna poole tagasi:o)) …mitte et ma paljalt jooksnud oleksin, ainult ujusin.
Lõuna ajal sabistas paar tundi vihma, aga seda ei pannud tähelegi. Olin end ninapidi niivõrd raamatusse puurinud.
Peale saju lõppu tuli päike taas välja ja tegin väikse jalutuskäigu saare loodeotsas. Kiusasin kivide vahel ja rohus peidus olnud kajakapoegi. Neile vist ei meeldi, kui neid pildistatakse, sest üritasid iga hinnaga objektiivi eest ära põgeneda. Mõne sain siiski toredasti kaadrisse.
Kuue paiku tegin põhjaküljel ühe sukeldumise. Max sügavus 11,4, aeg 52 minutit ja õhku kulus 60 bar. Ühe lesta sain, aga kaaslast talle kahjuks leida ei õnnestunud. Ennast hämmastas kõige rohkem see, et pea vee alt välja pistes, seda kaldast vaid paari meetri kaugusel, avastasin, et olin sattunud täpi pealt samasse kohta, kust sisse läksin. Meetri täpsusega. Kunagise orienteerumissportlase oskused ei olegi väga rooste läinud, mis on ainult tervitatav. Üks kajakapoeg, kes 5 meetrit eemal kivil istus, jäi mind kui mingit imelooma vahtima. Kui täies pikkuses veest välja astusin, lasi törtsu sitta ja koperdas meetrikese eemale. Veel adru lögas libedaid ümaraid kive mööda kaldale lähemale kakerdades ajasin ta lausa ropsima, mispeale otsustas tegelane, et on vist parem lesta tõmmata. Ju ma nägin siis ikka väga kole välja tema jaoks. Endal lööks vist ka põhja alt ära ja ropsi kurku, kui rahulikult mere ääres kaunist päiksepaistelist ilma nautides järsku mingi kohmakas koledasti must vetikaid täis küürus elukas veest välja hakkaks ronima. Öäkk!
Õhtul sõin praetud lesta ja oligi uneaeg käes:o)

Jätk Anti blogi-logile
Peaosas: Anx
Kõrvalosatäitjatena: Anti, Kajakad ja teised merehulkurid

17.07.08
Mõte Kerile minekuks tekkis ekspromptina! Seega uskusin, et Tallinn seljataga on alles siis, kui Aduka paadis istudes üritasin lainetes hüpates oma tagumikku kaasa hüpitades säästa (sinikad sain ikkagi, vaja rohkem harjutada ) Eks elus kipubki nii olema, et tagantjärele mõeldes on parimad ettevõtmised ikka ekspromtina välja kukkunuvad. Mina, kes oma jalga ilma kalipsota märjaks ei tee, ujusin vabatahtlikult paadist saareni, et säästa paati lainelistest kividest… Eks see paadist saarele saamine ongi alati üks paras ettevõtmine, kuid see käib paraku Keri juurde ning eks ka sellel ole oma võlu. Sain külalisena sooja teed, kodanik Anti mütsigi pähe ning minu jaoks võis telefon rahumeelselt omaette kusagil koti põhjas puhata! Vaadata päikseloojangut mandrilt, merelt v Kerilt on kõik erinevad, seda peab ikka ise kogema!

18.07.08
Majakas oli vanal kohal koos kajaka pesade ja kajakatega. Ilmselt oli mul unevõlg eenevast ikka nii suur, et isegi selle nädala saarevaht Anti ei saanud mainimata jätta, et ma ei tee peale magamise midagi… Tegelt ikka tegin küll! Nuumasin kõrva laineloksuga, nuumasin silma Keri loodusega ja kajakate mänguga. Vabatahtlikult ilma kalipsota ujuda, et külm ei ole, on ka elamus Eesti meres! Õhtul tuli saarele külalisi ka seltsiks, nii, et kõike muud, kui igav. Kuu oli nagu pannkook, igal juhul suurem, kui mandrilt vaadatuna!
19.07.08
Ju siis unevõlg hakkas järele andma, sest üleval olin juba 06.30. Saatsin Keril ööbivad merehuvilised päevateele ning läksin saarele kondama. Kivide hunnik (minu, Anu ja klubi jaoks), mis oli juba eelnevalt korraliku kuhja suuruse omandanud, sai veel täiendust. Mida ilm… ja mul pold ka päevitusriideid kaasas… “Nädala saarevahi” eesvõttel ja abil taastasime pendlite abil ka energiaringi ära. Ega selleks suurt midagi teha vaja poldki, kui leida õige suurusega õiged kivid, õigetesse pesadesse ja tunnetada mitte väikest energiate voogu! Ma vist pole kedagi kunagi nii väga sukeldumast tagasi oodanud, kui seekord… Nimelt maabusid saarele kaheksa vanurit vanuses 75-85… Esiteks tuli mul nad libedate kivide vahelt süles kaldale aidata ja teiseks must miljon küsimust… Selgus, et Peep olla neile lubanud saarel ja majaks ekskursiooni. Keda polnud, oli Peep.. Seega mul ei jäänud muud üle, kui oodata ära Anti sukeldumast ning ta “tanki panna”. Kokkuvõttes olid vanurid vahvad ja hakkajad ja suurimad tänud kannatlikule Antile, kellele ei antud peale sukeldumist isegi hingetõmbeaega, vaid sai otse vanurite küüsi lükatud. Alguses arvasin, et tegu väliseestlastega, kuid võta näpust…, vahvad ja toredad Eesti memmed ning taadid, kes ühiselt aega veedavad ja koos ülikoolis käinud. Adukas ja Peep oma kaksikute perega said merele lõpuks kolmandal katsel, kuna laine ei küsinud kellaaega. Peebu pere õnnelikult saarele aidatud, said ka minu õnnelikud päevad saarel otsa ja juba need Tallinna tuled kuu valguses kumasidki. Merel kohtasime suurt luigepoegade parve, kes vaikselt loksusid kuu valguses, suutmata veel oma titasulgedega lendu tõusta. Seda juhtuvat paar päeva vaid aastas! Mis seal ikka, kell 2 öösel olin omas voodis ja nagu kiuste pühapäeva hommikul olid silmad kell 7 juba lahti… Tagantjärgi pilte vaadates on hea meel, et ise raamatut kaasa ei võtnud seekord.