Egiptus, Hurghada 2008 veebruar

Christin Laimaa

Alustan siis 2007. aasta novembrist, kui olin Hurghadas juba kolmandat korda ja veealust ilu nautinud ei olnud veel kordagi! Kuna teadsin seal töötavat Rannarit, siis oli asja lihtne korraldada, meie reisi teise nädala teisipäeval, hommikul vara, olime laeval ja siirdusime sukeldumiskohtade poole. Vee all oli kõik lihtsalt SUPER! Sealt sain külge sukeldumispisiku ning Eestisse jõudes registreerusin kohe Maremarki OWD kursusele.

Ja nii jõudiski kätte veebruar, tekkis mõte, et võiks oma kursuse lõpetada kuskil kus on soe ja huvitav, broneerisin reisi ja kahe nädala pärast olingi taas kord teel Hurghada poole. Seal ootasid mind juba Anneli, Ivo ja Elena, kes aitasid mulle korraldada OWD ja AOWD kursused.

Kuna tahtsin lisaks sukeldumisele ka puhata, pidutseda ja sõbrannadega aega veeta, kujunes see nädal vägagi unevaeseks. Hommikul merele, sealt kohe tuttavate juurde ja siis õhtul klubisse. Meie lemmikuks kujunes Ministry of Sound, kus veetsime peaaegu kõik ööd, ning nalja sai seal palju. Kuna see klubi asub rannas, liiva peal, siis toimus kogu tegevus paljajalu ja kohalikel ning teenindajatel oli igal õhtul sama küsimus “where are your shoes girls?”

Kuna läksime reisile viimase hetke pakkumisega, siis hotelliga meil väga ei vedanud, see asus kuskil linnast väljas, Kairo maantee ääres. Nädala jooksul laastas meie tuba lausa kahel korral veeuputus. Sealseid taksoseiklusi on võimatu sõnadesse panna, enimlevinud olid abieluettepanekud ning hašiši pakkumised, millest me muidugi keeldusime. Samuti on mainimist väärt hinnavaidlused….meie põhifraas oli “every day we go by ashara!” ja see mõjus alati. Muidugi ei maksa me juhile lisaraha, et ta muusika mängima paneks või konditsioneeri sisse lülitaks.

Kohalike tuttavatega (poest nimega Ketchup, asub El-daharis), sai iga päev shishat (vesipiipu) suitsetatud ja kohalikku toitu söödud ning teed joodud. Selle poe pidajad on ikka ülitoredad, olen seda poodi kõigil neljal reisil külastanud ja nad on mulle justkui teiseks pereks saanud, ei ole mingit pealesurumist või äri tegemist…lihtsalt ülisuper!

Kuna Egiptuses on praegu talv siis ei leidnud mu reisikaaslased eest oodatud päikesepaistet ja tapvat palavust. Õhutemperatuur oli päeval umbes 20-25 kraadi ja öösel 14 kraadi ringis, vesi oli keskmiselt 21 kraadi. Tuult oli eriti tunda merel, kus laev ikka päris mõnusalt loksutas ja merehaiguse vastu panin ikka iga päev tableti keele alla. Ühel päeval, kui laeval varustust kokku panin, tuli kuskilt ülisuur laine, mis mul tasakaalu röövis ning kukkusin põsesarnaga vastu ballooni. Terve laevameeskond oli järsku minu ümber ja justkui ühest suust kostus “are you ok?” Minule tundus see kõik nii naljaks ja õnneks ei läinud mu põsk siniseks ka. Kui ma sellest vahejuhtumist oma Egiptuse tuttavatele rääkisin, naljatasid nad, et kui ma veel kukun siis las keegi teeb pilti ja nad ostavad selle 50 poundiga ära ning lasevad papüürustele maalida ning hakkavad oma poes seda müüma. Kogu ülejäänud reisi ajal oli hea selle intsidendi üle naerda.

Aga nüüd siis lähemalt sukeldumistest…sain proovida sügav-, vraki- ja öösukeldumist, veealust navigeerimist ja harjutada ujuvust. Kõige vingemad olid minu jaoks öö- ja vrakisukeldumine. Öösukeldumine õnnestus teha täiskuu valgel, mis lisas asjale omamoodi müstikat. Mul õnnestus näha ühes vanas, roostes tünnis pesitsevat kaheksajalga, istuda põhjas kui kõik lambid olid kustus….see tekitas enneolematut ärevust. Vrakisukeldumise tegime 30 meetri sügavusel asuvale miinitõrjelaevale El Mina, vrakk oli suur ja uhke, selle kerele olid kinnitunud meritähed ja erinevad korallid. Vaatepilt missugune!! Siinkohal pean tänama Annelit, Ivot ja Elenat, et nad korraldasid mulle nii vinge kursuse ja suurepärased elamused!

Jällegi kord jäin oma reisiga rahule ja plaanin juba järgmist, Egiptus on lihtsalt nii südames!